Autor: Erki Loigom, AS Toode
Kui palju see katuse ruutmeeter ka maksab? Igati loogiline küsimus majaomanikult katusemeistrile, kuid lihtsam on vist vastata, kui palju maksab üks keskmine punane auto. Nali naljaks, kuid katusekatte või –tööde maksumust saab vaadata kui hädapärase olukorra päästmist või nii-öelda täispaketti, mille tulemusena sünnib funktsionaalne katuselahendus. Viimane annab turvalise tunde katusel liikuvale korstnapühkijale, lubab talvel lumekoormaga olla kindel, et kukkuv lumi ei taba inimesi ja vara ning katus peab vastu ka ohtlikult sähviva äikesehoo. Edasijõudnutele on võimalus panna katus lisaks ka elektrit tootma. Aga kõigest järjepanu.
Kuigi äärmiselt tavapärane on olukord, kus esmalt vahetatakse katusekate ja paigaldatakse muu hädapärane, jättes ära näiteks vihmaveesüsteemid, siis soovitan siinkohal katusemeistrilt alati uurida, millise hinna ja lisakuludega need hiljem majale külge saab. Enamasti on nii toodete valiku vaatenurgast kui ka tööjõu kulude poolest soodsam rennid-torud paigaldada koos või lausa enne katusekatet. Rennide kinnitused on seeläbi soodsamad (jäävad ära mitmed lisakronsteinid ja –tarvikud), visuaalselt korrektsemad ja kohati ka tugevamad. Vihmaveesüsteemide paigaldamise vajadus on ilmselge – rennide ja torude kaudu kindlasse paika juhitud vesi ei määri ja riku tilkudes seinu, vesi ei jää seisma hoone soklisse, kust on lihtne tee vundamendi alla. Seda eriti vanemate ja renoveeritavate elamute korral. Rennide korral on oluline, et neil oleks võimalikult vähe omavahelisi liitekohti ja seetõttu soovitame kasutada võimalikult pikki ja mõistlikkuse piires ühes tükis renne. Iga rennide omavaheline liitekoht on vaatamata mistahes liitelahendusele alati potentsiaalne tilkumiskoht. Samuti saab täpsete pikkustega rennide korral hoida kokku materjalikuludes, kuna ei teki mingeid jääke. Lahendus nõuab küll mõnevõrra täpsemat mõõtetööd, kuid tulemus on aastakümneteks parem ja tehtud pingutus igat minutit väärt. Rennide korral rõhutame järgida tootjapoolseid nõudeid kinnituse suurima lubatud sammu osas – siin kehtib soovitus, et rohkem on uhkem. Eesti metallkatuste ehitusstandard nõuab rennikonksude kinnitamist sarikatesse (mitte vaid laudisesse suvalises kohas). Kui sarikasamm on suurem kui tootja poolt lubatud suurim kinnituste samm, tuleb kinnitused paigaldada igasse sarikasse ja lisada üks nende kahe vahele. Ja miks muidu katusemeistrid ise oma kodule neid rennikonkse nii tihedalt ikka paigaldavad? Liiga hõreda kinnituste sammu puhul ei ole ohtu, et rennid lumekoormuse korral alla kukuks, kuigi ka seda on nähtud (tavaliselt saab määravaks siiski laudise kinnitus sarikatele), vaid mõne talve järel võib rennidesse kogunenud jää ja lumi renni kahe konksu vahelt lihtsalt välja venitada ja tulemus on esmalt visuaalselt ja seejärel ka funktsionaalselt amortiseerunud. Ühe keskpärase eramaja korral on rennikinnitustelt kokkuhoid küll esmalt mõniteist kuni mõnikümmend eurot, kuid uue vihmaveesüsteemi paigaldamine kordi kallim. Vihmaveesüsteemide puhul on oluline, et selle tootmiseks kasutatakse spetsiaalset ja kahepoolse pinnakattega tsingitud terast, sest just rennid on katusetarvikutest ilmselt kõige korrosioonialtimas olukorras. Küsige tootjalt kindlasti garantiid kasutatud materjalide kohta. Tavaline ühepoolse kattega katuseplekk ei ole rennide valmistamiseks just sobivaim materjal. Rennide kuju on juba ilumeele küsimus. Enamasti pakutakse poolkumeraid, aga mitme tootja valikus ka nn. ameerika tüüpi kandilised rennid. Mõlemad juhivad korrektse paigalduse korral vihmavee soovitud suunas. Värvivalik on sama suur kui katuseplekkidelgi, nõudlikuma maitse korral saab tooteid tellida pulbervärvituna ja siis on valikus juba sadu toone. Tootjad on tegelenud lahenduste täiendamisega pidevalt – saadaval on klapiga torud vee kogumiseks näiteks tünnidesse, lisaks on olemas rennidele katted lehtede vältimiseks, loodud on väikese ulatusega s-põlved soklite ja eendite ületamiseks jne jne. Mida küll Eesti kliimas kasutada ei soovita, on maapealse vihmaveetorustiku kinnist ühendamist maa-aluse drenaažiga. Selline suletud süsteem on mitmed kuud jäätunud ja puhastada on seda võimatu. Las see jääb lõunamaade lahenduseks. Kahjuks on sellist teguviisi uusehitustel Eestis juba märkimisväärselt kasutatud. Küll aga on nutikas paigaldada jäätunud rennide ja torude töökorras hoidmiseks küttekaablid. Eraldi rõhutame, et vihmaveerennid ja –torud töötavad korrektselt vaid siis, kui nad on puhtad. Seetõttu tuleb puudealuste majade omanikel rennide puhastamise töö ette võtta ilmselt mitu korda aastas. Rennides kasvavad taimed on väga vaimukas vaatepilt, aga sellise „herbaariumi“ toimimine vihmaveesüsteemina on kaheldav.
Kui valik on langenud metallist katusekattele, tasub tõsiselt mõelda korstnate hooldamisele – plekkkatus on libe ja juba 20* kalde korral on sellel liikumine ilma julgestusvahenditeta ohtlik. Eestis ei ole küll veel kindlat normatiivi, millisest kaldenurgast alates peaks redeleid ja platvorme kasutama, kuid erialaliidud on selle teemaga juba tegelemas. Seni soovitame kasutada talupojamõistust ja alalhoiuinstinkti (aga ka katusemeistri soovitusi) ning paigaldada katustele pääsemiseks redelid seinale, edasi katusekattele ja korstna puhastamiseks kohtkindel käigutee või platvorm. Mida tähendab „kohtkindel“? Paljude vanemate majade katustel on enda leidlikkusest kokkupandud puitredelid, milliste tugevus ja stabiilsus on küsitav. Lisaks on soovitav uue metallkatuse korral redel kindlalt kinnitada, vältimaks liigutatavast puit- või alumiiniumredelist tingitud pinnakattekahjustusi. Paluge katusemeistril leida parim redelite ja käiguteede asetus, et oleks tagatud nii kasutusmugavus, efektiivsus ja turvalisus. Arvestada tuleb majaomaniku harjumusi näiteks kütmisel, vandaalikindlust (tänavaga piirduvale seinale ei peaks seinaredelit paigaldama), aga ka visuaalset külge – ülearu ei ole neid tarvikuid kindlasti vaja. Palju olulisem on järgida käiguteede ja redelite kinnitust katusele. Tasub tootjalt uurida, millised on nõuded ja soovitused, et oleks kindel, et paigaldatud tooted raskema kondiga peremehe all alla ei kukuks. Katustel kasutatavatele käiguteedele laienevad mitmed normid, mis määravad milliste kruvidega ja kuhu tuleb paigaldada kinnitused, tootjapoolsed juhendid määravad suurima lubatud kinnituste sammu. Kui päris normatiivides näpuga järge ajada, siis sarnaselt kohustusega korstnaid kord aastas pühkida, peaks ka katuse turvavarustust kord aastas inspekteerima kutsetunnistusega katusemeister. Kuna Eestis on alles 2014. aastast asutud koolitama paberitega katusekatjaid, läheb selle asjakohase euronõude täitmisega Eestis veel natuke aega. Siinkohal on küsimus inimeludes ja seeläbi võib selline esmalt jaburana tunduv nõue ja selle täitmine säilitada mõnegi majaomaniku elu ja tervise. Kõrgemate seinaredelite ja pikemate käiguteede korral (näiteks kortermajade katustel) on soovitav kasutada ka redelitele ja käiguteedele lisatavaid turvasiine, milliste külge saab rakmetega end turvaliselt riputada. Ka siin on ülioluline tutvuda käiguteede ja redelite kinnitamise nõuetega, mida enam ei määra ainult tootja paigaldusjuhend, vaid konkreetne üleeuroopaline standard. Kõrgemate seinaredelite korral on vajalik kasutada seljatagust turvavaid turvapuure ja redelile kinnitatavat turvasiini. Nendes kasutatavad liugurid ja turvarakmed peavad olema sertifitseeritud.
Nii veider kui see ka ei tundu, siis lumetõkete kohta standardi nõuded üldse puuduvad. Tegemist on nimelt tootega, mille külge otseselt inimene ei kinnitu või toetu, kuid
lumetõke kui toode võib teinekord päästa inimelu küll – nende oma, kes liiguvad räästa all. Linnaruumis on Eestis lumetõkked muutunud õnneks igapäevaseks. Eestis on mitmeid väga halvasti lõppenud õnnetusi kukkuva lumega ja tänapäeval enam ühtegi linnamaja katusetööd ilma lumetõketeta üle anda ei õnnestu. Küll aga on arenguruumi eramajade sektoris, kus lumetõkete vajadus meenub peale lömmis autokapotti või lume alla jäänud kodulooma. Lumetõkkeid on mitmesuguseid, kuid nende peamine ülesanne on üks ja sama, hoida lumi ja jää katusel nendes kohtades, kust ta ei tohi korraga alla langeda. Just siin peitub võti leidmaks lahendust, kui palju ja kuhu lumetõkked paigaldada. Tuleb selgelt määratleda piirkonnad katusel, kus lumelangemine võib kurja teha – trepikodade esised, garaažid, aga ka lillepeenarde või inimeste liikumisradade lähistel. Samuti on lumetõkked olulised katustel, kus on mitmes kõrguses katusepindu. Kõrgemalt langev jää võib rikkuda allapoole jääva katusekatte. Katusemeister oskab soovitada lumekoormuse jaotust katustel. On olnud juhtumeid kus väga vana maja korral vajus hoone laiali, kuna ühele katusepoolele paigaldatud lumetõkete tõttu tekkis sellele suur lumekoormus ja maja seinad piltlikult vajusid laiali. See oli küll halb lotovõit, aga ekstreemsete lumekoormuste korral võib seda vanemate hoonete korral juhtuda veel. Lumetõkete asetus räästas olgu selline, et tekkiv koormus langeks kandeseintele. Lumetõkete valikul soovitame kasutada lahendusi, mis tagavad sula või kergema lumesaju korral lume sulamise või langemise lumetõkete alt (selleks sobivad torudega lahendused või lumetõkkeaiad) üle räästa. Samuti on ülioluline, et lumetõke ei ole kinnitatud niisama plekiprofiilide laineharjadele, vaid kindlalt plekilaine põhja ja roovidesse. Nn. kolmnurksed lumetõkkeplekid on küll odavad, kuid lõhuvad koormusele järele andes ka katusekatte. Lumetõkete kinnitust ja korrashoidu tasub regulaarselt kontrollida, vigastused parandada ja riknenud detailid vahetada. Lumetõkete kasutamist tasub kaaluda teinekord ka katuseakende kohal, et vältida suurte lumekoguste kogunemist aknale. Samuti on lumetõketel oluline roll kaitsmaks vihmaveerenne langeva lume ja jää eest. Rennide paigaldamisel tuleks jälgida, et rennid ei oleks kuskil kõrgemal kui katusekatte räästaserv, kuid järsema kalde ja õhema sarika korral ei ole selle nõude täitmine alati võimalik ja siinkohal on asjakohane paigaldada lumetõkked kogu hoone räästa ulatuses. Lumetõkete paigaldamine ei vabasta majaomanikku siiski lõplikult lumelükkamise mõnudest. Heaperemehelik on paksem lumi katustelt siiski eemaldada vähemalt selles osas, mis ületab lumetõkete kõrgust. Meenutagem, et märg lumi kaalub 200-400 kg/m³ kohta! Lumekoormusest sissekukkunud katuseid ei ole Eestis olnud just palju, kuid ka üks selline on liiast, kui tegemist peaks olema elumajaga. Igatalvine sapine kommenteerija netiavarustes kipub katuseehitajaid küll süüdistama paanika külvamises, kuid 30 aastat tagasi ei kuulnud me sissekukkunud katustest lihtsalt seetõttu nii tihti, et Delfit polnud olemas. Korrektselt rajatud hoone peab Eestis vastu muidugi ka kõige karmimad lumeolud, olgu see hang katusel kui paks tahes.
Teine talvel katuseid kummitavaid muresid on jääpurikate teke räästastesse. Probleem ei ole niivõrd jääpurikas oma ilus ja uhkuses, vaid tema tekke põhjus. Jääpurikad tekivad olukorras, kus katuse alla pääseb ebapiisavast soojustamisest soe õhk, mis räästas kondenseerudes ja külma välisõhuga kokku puutudes moodustabki külmunud veesamba. Kahjuks on ka väga paljudel tänapäeval renoveeritud hoonetel soojustamise töö lohakalt tehtud ja tulemust saab hinnata talvel. Päris uusehitistel siiski „jääpurikamuret“ täheldatud ei ole, aga eks erand kinnitab sealgi reeglit. Siinkohal ei ole muud soovitust kui olla hoolikas hoone soojustamisel ja pöörata tähelepanu järelevalve vajadusele. Katusevahetus võib tunduda lihtsa tööna, kuid ka siin on võimalik väikseid vigu tehes saavutada väga kurb tulemus – ventileerimata katusealused, soojustamata laed jms.
Lisaks eeltoodule saab katuse funktsionaalsust tõsta piksekaitselahenduste kasutamisega. Pea igal suvel põleb Eestis maha mõni elu- või tootmishoone pikselöögi tõttu. Piksekaitsesüsteemi paigaldamine on kahe otsaga asi. Ühtepidi tagab toimiv ja korrektne süsteem ohutu maanduse, kuid väiksemagi eksimuse korral paigalduses (ebapiisav maandustakistus, kehv või katkendlik ühendus maanduskaabli ja katusetarvikute vahel) või süsteem olla ise ohu allikaks. Piksevardad on justnagu kutseks äikesele ja meelitavad elektrilööki ligi, ning kujutage nüüd ette, kui vahepeal on maanduskaabel katkenud või ei taga ühendus maapinnaga piisavat maandust. Seetõttu on erakordselt oluline kasutada piksekaitse lahenduste korral sertifitseeritud tooteid ja kutsetunnistusega paigaldajat. Garantiide ja nende sisu on soovitav selgeks teha enne paigaldust! See reegel kehtib muidugi ehituses üldse. Eestis kiputakse „pabereid kaante vahele“ koguma peale tööde lõppu ja nende sisu hinnatakse nende kaalu järgi. Samalaadne soovitus lasta katusele vaid asjatundjaid, kehtib ka näiteks päikesepaneelide paigalduse korral. See valdkond on õnneks hästi reguleeritud ja kunstimeistrid päris meistritest üsna lihtsalt eristatavad.
Oluline on märkida ka hoolduse rolli kõigi eespool toodud toodete ja lahenduste juures. Katus on hoone välispiire, mis asub väga raskes keskkonnas korrosiooni vaatenurgast. Seeläbi on oluline regulaarselt kontrollida katusekatte ja –tarvikute olukorda – kinnitusi, füüsilisi kahjustusi, toimivust. Vajadusel tuleb riknenud detailid vahetada. Katusekatete tootjad ja paigaldajad pakuvad aina enam mitmesuguseid hoolduspakette, mille käigus katuseid pestakse, värvitakse ja puhastatakse. Ei ole midagi paremat, kui näiteks iga kümne aasta järel lasta katust kontrollima selliseks tööks spetsialiseerunud brigaad, kes annab siis kindlustunde ja garantii, et katusekate ja lisatarvikud täidavad oma otstarvet endiselt edukalt.
Ja mis peamine – ei ole mõtet osta 50 aastat kestvat katusekatet ja kinnitada see 5 aastat kestvate kruvidega. Soovitame siiralt uurida kinnitusvahendite olemust ja kasutusotstarvet. See on veel üks valdkond, kus Eestis kohtab väga sagedasti sõgedat kokkuhoidu. Kokkuhoitud 15 eurot võib mõne aastaga maksma minna 15000.
