Vaade osale võistlusalast

Metallkatuse kategooria esimesel võistluspäeval paigaldati titaantsingist ning alumiiniumist katuse- ja seinakatteid.

Metallkatuste kategoorias tuli noortel meistritel esimesena paigaldada kahele erineva kaldega katuseosale täistsingist valtsipaanid, lahendada kahe pinna liitmine ning plekitada vintskap. Võistlusstendi otsaseina paigaldati alumiiniumist katuse- ja seinakatteid tootva PREFA rombikujulised sindlid.

Kuigi riigid või erialaorganisatsioonid üritavad mistahes elualal nõudeid ja norme maksimaalselt ühtlustada, on erinevast kultuurilisest taustast ja ehitustraditsioonidest, aga ka klimaatilistest eripäradest ja ka rahakoti paksusest üle Euroopa (IFD kaugematest liikmesriikidest nagu Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Aafrika Vabariik või Hiina rääkimata) kasutusel vägagi erinevad lahendused. Samamoodi erinevad ka standardid ja normid, mistõttu on valdavalt Kesk- ja Lääne-Euroopa taustaga IFD võistlustel meie piirkonna töömehel kohati kummastav võistlusjuhendit uskuda või võistluses osaledes seda veatult järgida. Baltikumis ning Soomes on enamlevinud tsingitud terastooted ning nende käsitlemiseks aastakümnetega paikaloksunud tehnilisi nõudeid maailmameistrivõistlusel rakendades (isegi, kui tulemus saab toimiv ja kestev) võib teenida miinuspunkte. Isegi kui näiteks katusematerjalide ülespöörded piirdetarinditele saksakeelses ehitusruumis meile sageli madalad või ebapiisavad tunduvad, mitmeid liiteid teipides lahendatakse ning valtsimisele eelistatakse jootmist, ei tohi ära unustada mitut olulist taustateadmist. Kui põhjamaade süstemaatilise katuseehituse kogemus on mõõdetav sajandiga, tuntakse reeglitepõhist või ehitusteoreerilist kompetentsi katuste ehitamisel Kesk-Euroopas juba üle viie sajandi. Samuti ei päde väide suurematest lumekoormustest ja sajuhulkadest Põhjalas – lumemassid Alpides ületavad eelpoolmainitud regiooni omi kordades. Lisaks näeme Vana-Euroopa objektidel sageli lahendusi, kus materjalide kasutus esialgu juuksed püsti tõstab ning lausa valedena mõjuvad, kuid katuseehitust investeeringu, mitte kuluna nägevad pika kogemusega turud kasutavad oluliselt kvaliteetsemaid materjale, kui Põhja- ja Ida-Euroopa tellijad ja ehitajad sageli ka teadmiste ebapiisavuse tõttu pakkuda proovivad. Omad piirid seab ka tellija rahakott, kuid mitte alati ei pea kvaliteetselt ehitamine isegi lähiperspektiivi vaates kallimaks osutuma.

Eesti metallkatuse võistlejad tööhoos

Eesti meeskond koosseisus Andri Altmäe (AP Roofs OÜ) ja Sten Jupaschevski (Pärnu Katuseabi) juhendaja Ville Ilvese(Peltipalvelu) juhendamisel titaantsinki kindlasti erinevalt päris paljudest meie regiooni katuse- ja tsehhiplekkseppadest esimest korda ei näinud. Tegemist on meil levinud tsingitud terasest ligi 2 korda suurema soojuspaisumiskoefitsendiga materjaliga (1,2mm/m/C* versus 2,2mm/m/C*), mis seab lisanõuded toodete omavahelisele liitmisele ja liidete kujule või mõõtudele. Oluliseks muutuvad soojuspaisumisest tingitud toodete (rennid, pikad valtsplekkpaanid, lisaplekid) liitmisel kompensatsioonidega arvestamine, milliste vajadust tsingitud terasel harva ette tuleb. Eestis pole olnud haruldased ka olukorrad, kui üsnagi kallist materjali paigaldav ettevõte püsti hätta jääb – plekk murdub lihtlabaselt pooleks. Enamasti tulevad taolised ning arusaadavalt pahased tagasisided talvisel perioodil. Täistsink kui materjal on paigaldamiseks piisavalt plastiline alates temperatuurist 10*C ja enam. Kui vajadus titaantsinki paigaldada on talvel, on köetav “telk” katusel möödapääsmatu. Hea meel on märgata talvistel töödel köetavaid ehituspindu katustel ka Eestis aina enam. Algselt põhjendamatult kallis abivahend annab pidevalt töödeks sobiliku kliima mistahes katusematerjalide kasutamisel ning vähenevad ilmastikust tekkivad kulukaks kerkivad katkestused ehitusprotsessis.

Esimese võistlustöö juures võiks veel mainida meie maanurgas tundmatu nn.liistvaltsimise kasutamist, mis nõuab lisaoskusi kumerate ning koonjate pindade kujundamises ning katuse- või seinakattega liitmisel. Just plastilisematel materjalidel on siinkohal võrreldes terasega eeliseid. Arhitektuurse elemendina mõjub liistvalts soliidselt nii seintel kui katustel, paigaldus on lihtsam ja kiirem. Eesti rahvuslikus standardis EVS920:2 on liistvaltsi olemus ja nõuded tulevikkuvaatavalt siiski kirja saanud.

Eesti metallkatuse võistkond

Teine võistluspäev – vask

Teise võistluspäeva jooksul tuli paigalda L-kujulisele stendile 0,60mm paksusest vasest topeltvaltsplekk, lahendada neel ja liited seintega, liita katusesse FAKRO katuseaken ning paigaldada ümar läbiviigutoru. Viimasele tuli veekindlus tagada jootmisega, mis meie turul üpriski haruldane tegevus, kuigi keerulisemat vaskkatust ning püsivalt veetihedaid renniühendusi raske muudmoodi ehitada. Saksakeelses ehituskultuuriruumis ning Suurbritannias ei ole võimalik ilma tinutamistehnikat valdamata plekksepana töötada.

 Vaskpleki töötlemine

Tulemusele aitavad kaasa traditsioonid ja argipäevane kogemus. On omamoodi muster, et metallkatuste kategoorias kipuvad võistlusel sageli valitsema šveitslased, samuti ungarlased ja sakslased,kelle jaoks kvaliteedi ülemise skaala materjalid igapäevased on. Kõrge on plekksepatööde tase ning traditsioonid on ka Austrias , Venemaal (kelle liikmelisus IFD-s on peatatud) ja Lätis. Siiski on Eesti esindajad metallkatuste kategooriast varasemalt toonud koju nii hõbe-, kui pronksmedali. Oleks vaid tellijaid, meistrite oskuse taha kvaliteetmaterjalidest katuste ehitamine kindlasti ei jää. Kui kutseharidussüsteemis põhineb ehitusplekkseppade õpe Lasnamäe Mehhaanikakoolis ning Haapsalu Kutsehariduskeskuses peamiselt tsingitud terase kasutamisel, pole teised metallid õppekavast ununenud.

Kolmandal päeval võisteldi vabakava käigus taaskord PREFA erinevatest alumiiniumist sindlite ja fassaadipaneelide võimalikult fantaasiarohkel, kuid loomulikult tehnoloogiliselt korrektsel paigaldamisel.

Ettevalmistatud vaskplekkdetailid

Lamekatuse võistlus

Lamekatuse võistkonna reis võistlustele algas keeruliselt. Võistkond on tavapäraselt kolmeliikmeline: juhendaja ning kaks võistlejat, aga seekord juhtus nii, et juhendaja murdis ärasõidu päeval õnnetult käeluu ja nii tuli hakkama saada ilma juhendajata. Võistlejateks olid Eesti poolt seekord noored naised Sirelin ja Kristella, mis on esmakordne sündmus kogu võistluste ajaloos, sest kunagi varem ei ole mõlemad võistlejad olnud naisterahvad. Kaua püsinud müüt, et (katuse)ehitus on meeste ala, sai sellega murtud.

Eesti lamekatuse võistkond Sirelin ja Kristella (Katuse Profid oü)

Girl power! Eesti võistkonnad sel korral pjedestaalile ei mahtunud, kuid olgu veelkord mainitud keskmisest rohkearvulisem võistkondade hulk. Kahjuks ei saanud võistlusest osa võtta meie kivikatuste ja fassaadimeeskond, kelle pandeemiline uusviirus in corpore maha murdis. Eraldi väärib äramainist asjaolu, et võistlusel osales üle aegade taas noori daame ning seekord pretsedentitult lausa kolm. Lisaks Saksa plekksepale Julia Peetzile moodustasid Eesti lamekatusevõistkonna Sirelin Sammalpärg ning Kristella Ruutu, kes pidi juhendaja murtud jala tõttu iseseisvalt hakkama saama ning seda nad ka tegid! Ei ole küll aegadele kohaselt soliidne rõhutada töötegija sugu, kuid lisaks niigi üle ilma noorte leigele huvile teha tasuvat tööd kohati ebameeldivates välitingimustes, on näiteks Saksamaal ja Austrias eraldi kampaaniad just noorte neidude leidmiseks sektorisse, tegusad on nn.katuseneidude tsunftid. Näiteks koondab liikumine Dachdecker-Mädelz (tõlkes: katusetüdrukud) kümneid katusemeistriks õppivaid noori Saksamaal. Nii tuleb ilmselt Sirelinil ja Kristellal “leppida” järgmised aastad enese järjepideva leidmisega IFD reklaam- ja infomaterjalidest. See eeskuju võiks olla nakkav.

Sarnaselt teistele kategooriatele kestis mõõduvõtt siingi kolm päeva. Lisaks katusekatte paigaldusele on võistlustel alati vaja paika panna ka muud katuse kihid nagu aurutõke, soojustus, äravoolutrapp, plekkdetailid jt, et võistlustöö oleks võimalikult reaalse katuse sarnane.

Võistluste peakohtunik Sirelinile joonisel toodud lahendust näitamas

Seekord oli esimese päeva ülesandeks bituumenrullmaterjali paigaldamine. Enne katusekatet tuli paigaldada PIR soojustusplaadid ning bituumenaurutõke. Siinkohal tooksin välja erinevuse Eestis ja mujal lääneriikides PIR-i paigalduse vahel. Eestis on PIR tüüpi soojustus rohkem levima hakanud alles viimastel aastatel ning seda kiputakse siin paigaldama viisil nagu paigaldatakse EPS-i või villaplaate. Ehk siis lõikama sisse tuulutussooni – mida kindlasti ei tohi teha ning ümber läbiviikude paigaldama villa “tulekindluse” suurendamiseks. Tulenevalt PIR plaatide paremast U-arvust on paigaldatav kiht villaga võrreldes oluliselt õhem ning kui PIR asendada kohati palju väiksema soojapidavusega villaga, tekitame hoonele rohkem probleeme kui neid lahendame. Arenenud riikides PIR soojustusega lahendustes villa ei kasutata (üldjuhul ka mitte pealmise plaadina).

Nii nagu võistlustel pannakse sellisel juhul katusele PIR soojustuse peale tihti iseliimuva kihiga bituumenrullmaterjal. Eestis on iseliimuvad materjalid vähe levinud ning meie kogemuski selliste materjalidega kasin. See andis tunda ka võistlusel, kus meie naiskond paigalduse kiiruselt teistele alla jääma kippus. Teise kihina paigaldati klassikaline põletiga keevitatav materjal. Samas oli võistlusel kasutatud bituumenmaterjal selliste omadustega, mida Eestis harva (kui üldse) keegi paigaldanud on. Nimelt oli materjal niivõrd kvaliteetne ja elastne, et seda oli võimalik ümber toru või nurkade paigaldada venitades nagu PVC-d, mitte servadesse läbilõikeid tehes.

Esmakordne kogemus oli võistlejatel paigaldada nurkadesse kummi ja bituumeni segust valmistatud kolmnurkliistu, eks spetsiaalne rullis tehase toode, mida paigaldatakse põletiga. Eestis on tehasetoodete asemel kasutusel puidust liistud, milliste eluiga on oluliselt lühem. Katusesse tuli paigaldada Lamilux katuseaken, millist koos plastist soojustatud alusraamiga täisversiooni jällegi meil harva kasutatakse. Samas annab just selline lahendus hea soojapidavuse ning on testitud ja usaldusväärne tehasetoode. Eestis on enamasti levinud puitraamiga katusekuplid, millel kasutatakse seintes õhukest vineerplaati.

Lamekatuse võistkond bituumenrullmaterjali paigaldamas

Teise päeva võistlusülesandeks oli plastrullmaterjali FPO paigaldus. Siinkohal tuleb öelda tänusõnad SIKA tehasele, kes meile tasuta harjutamiseks eelnevalt materjali saatis. Varasematel aastatel ei ole meil olnud just ülearu võimalust harjutada just võistlustel kasutatavate materjalidega vaid on tulnud leida Eestist analooge ning asendusi, mis tihtipeale kahjuks oma kvaliteedilt ja paigaldusomadustelt alla jäävad.

Võistlusülesanne oli kombineeritud tavapärasest kuuma õhuga keevitatavast FPO-st ning uudistootest – iseliimuvast FPO materjalist, millega vormistati ülespöörded. Võistlustel oli selgelt näha, et samade materjalidega harjutamine on oluline – meie naiskond pakkus tugevat konkurentsi teistele riikidele plastrullmaterjali paigaldamisel. FPO materjali alla läks PIR soojustus ning omakorda selle alla iseliimuv aurutõkkematerjal. Kuigi ka eelpoolmainitud materjale paigaldatakse Eestis teisiti kui mujal, meie võistlejatel kõik sujus. Esmakordne kokkupuude oli naiskonnal paksude, rohkem kui 1,00 mm plekkide ja nende katteplekkide, paigaldamisel. Eestis piirdutakse enamasti ühekordse 0,50mm…0,70mm plekiga. Et paksemate nimipaksustega plekkide paigalduse põhimõtted on teistsugused, oli võistlus ka õppimise kohaks ning piiluti konkurentide pealt nippe. Katusesse paigaldati VELUX lamekatuse aken, mis olemusel taaskord korralik soojustatud plastist alusraamiga tehaselahendus, millist siinkirjutaja silm kahjuks Eestis katusel nägema pole juhtunud.

Lamekatuse võistkonna lõbus mõttepaus

Kolmas päev on võistlustel alati vabakava ning seekord võisteldavaks materjaliks TRIFLEX vedelplast. Tootja andis võistlejatele kasutada kümmekond erinevat värvitooni vedelplasti ning võistlusel viibinud tehase esindaja jagas võistlejatele otse ka suuniseid. Eesti naiskond on vedelplasti palju paigaldanud, üllatusi materjalidega polnud ning töö sujus. Näpunäited tehase esindajalt kulusid siiski marjaks ära, sest Eestis on suhteliselt haruldane kasutada paljude värvide kombinatsiooni.

Maailmameistrivõistlustel osalemise kogemus on ainulaadne. Lamekatuse naiskond oli võistlustega väga rahul ning pidasid saadud kogemust väärtuslikuks. Medalit seekord veel ei saadud, kuid uusi teadmisi ja oskusi saab tulevikus katuste ehitusel igapäevatöös kasutada.

Kolmanda päeva vabakava vedelplastiga

Kaldkatuse võistlus

Nagu eespool mainitud, ei saanud Eesti kaldkatuse- ja fassaadiehituse võistkonnad covidi tõttu MM-l osaleda. Võistlusülesanded, nagu teistelgi aladel, olid ka kaldkatuse kategoorias piisavalt keerulised ning osaliselt meie katuseehitajatele tundmatud.

Šveitsi meeskonna kaldkatuse võistlustööd

Esimesel päeval paigaldati keraamilisest piibrisaba katusekivist, mis meil suhteliselt harva kasutust leiab, katust katusekividest neeluga. Kui saksakeelses ehituskultuuris on katusekividest neel tavaline ja kasutatakse lausa kaheksat erinevat paigaldusviisi (kõiki valdavad ka kutsekoolide lõpetajad) siis Eestis neid praktiliselt pole ehitatud. Samuti paigaldati võistlusel Eestis seni harvakasutatavaid lumetõkkekonkse, mis toimivad hästi ja on populaarsad Alpide regioonis ka väga lumerikastes piirkondades. Samuti nägime Eestis seni ainult ühel objektil kasutatud eriti turvalist lumetõkke-käigusillasüsteemi, kus nii lumetõkke kui käigusillakandurid ning katuseastmed kinnituvad spetsiaalsele reakatusekiviga sama kujuga ja samas toonis alumiiniumist kandurkivile. Piibersabakivist katusesse paigaldati FAKRO katuseaken. Eestist erinev on kõrgelt arenenud ehituskultuuriga maades ka katusekonstruktsiooni ehitus.Tuulutusliistude ja roovide ristlõike dimensioonid on Eestis tagurpidi – distantsliistuks kasutatakse liiga õhukest puitliistu, mis ei taga eriti difuusse aluskatte puhul piisavat tuulutust. Roovi ristlõige on nõukogude perioodi pärandina 50x50mm, mujal Euroopas 30x50mm või suurte sarikavahede korral ka 40x60mm, mistõttu ei saa meil kasutada näiteks uuemaid katusekivi klambreid, sest need kinnitatakse ümber roovi, mitte ei lööda roovi sisse. Euroopas on tuulutusliistu minimaalne paksus 50mm, sõltudes katuse kaldest ja sarika pikkusest.

Saksamaa võistkonna kaldkatused

Teisel päeval paigaldati Eestis üha rohkem levivat looduslikku kiltkivi topeltpaigaldusviisiga, millesse sobitati VELUX-i katuseaken. Hari ehitati tuulduvana analoogselt valtsplekk-katuse tuulduva harjaga.

IFD pesidendi auhinnale toimunud kolmanda päeva võistlusel pidi iga võistkond erineva kujuga ja erineva paigaldusviisiga paigaldama kiltkivplaatidest fantaasiat kasutades huvitava mustriga, aga samas sademetekindla ja normidekohase katusekatte.

Erki Loigomi maailmarändurist lind-maskott Šveitsis MM-võistlusi jälgimas (vt. vasakusse nurka ja vaata, kus lind veel käinud on)

Fassaadivõistlusel oli esimese päeva võistlusülesandeks alumiiniumkomposiitpaneelide paigaldus alumiiniumist roovidele liimituna ning kiudtsemendist kiltkiviimitasioonplaatide paigaldus akna alla ja kohale.

Teisel päeval ehitati kombineeritud fassaad kalasabamustris paigaldatud kuuselaudadest ning naturaalsest kiltkivist dünaamilise paigaldusviisiga, kus kiltkiviplaatide read varieeruvad erineva laiusega ning liidete alla asetatakse metallplaadid. Selline paigaldusviis on üks ökonoomsemaid kiltkivi väiksema kulu poolest ja arhitektuurselt huvitava visuaalse lõpptulemusega.

3.võistluspäeva fantaasiaülesandeks fassaadide kategrooias oli erinevatest fassaadimaterjalidest pildi või visuaali loomine.

Kui kaldkatusevõistlusel olnuks Eesti võistkonnal raske parematega sammu pidada, siis fassaadivõistkonnale kuulunuks ehk lausa medalikoht. Eelmisel MM-l Riias teenis Eesti võistkond antud distsipliinis pronksmedalid.

Roheteemad tungivad ka katusele

Paralleelselt võistlusega pidas IFD ka juba järjekorras 70.korda katuseliitude kongressi. Kui varasematel kongressidel on kaks tööpäeva olnud tehnilise info ja uudislahenduste vaates äärmiselt inforikkad, keskenduti seekord ebaproportsionaalselt palju katuse- ja fassaadiehitusega seotud rohe- ja jätkusuutlikkuse teemadele.

Hetk IFD 70. kongressilt

Esimesel päeval olid huvitavamad ettekanded seotud lamekatuse ja hüdroisolatsioonitööde temaatikaga, tehnilise inspektsiooni ja hooldusega lamekatuste ekspluateerimisel ning eri riikide normid ja lahendused klaasfassaadide, uste ning ka meil populaarsete maani akende liidete vee- ja soojapidavuse saavutamiseks horisontaalse pinnaga. Eestis on teema projekteerijatele täiesti tume maa ning enamik rõdupõrandate ja uste-akende liitekohti hakkab mõne aasta jooksul vett läbi laskma, konstruktsiooni mädandama ning ainukeseks remondilahenduseks on suhteliselt kallite vedelplastist lahenduste kasutamine.Eri riikide lahendustest kirjutame järgmistes ajakirja „Ehitaja„ numbrites põhjalikumalt.

Võistlushoos. Pildil varjatult vuuginööri paigaldamine teraslati peale

Huvitavad olid ettekanded katuseerialade kutse- ja täiendhariduse teemadel. Arutati rahvusvahelise katusmeistri passi projekti arendamist, millega on liitunud ka Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit. Süsteemis on fikseeritud rahvusvahelise aksepteeringu saanud koolituskavad, mis koosnevad peamiselt praktilisest käelisest koolitusest erinevatelt meil levinud teoreetilisest õppest, mis on asjakohased pigem insenerihariduse baasil või tööjuhiõppe läbinud inimestele.

Innovaatilist infot sisaldasid ettekanded “soojasaarte” tekkimisest linnakeskkonnas ning näited Viini kesklinna fassaadide katmisest taimkattega, mis meie kliimas ja elatustaseme juures ilmselt veel unistuseks jäävad.

Iseliimuva FPO materjali paigaldus parapeti ülespöördele

Teisel päeval tegi ettekande Saksa Rooma Klubi president prof. Dr. Mojib Latif kavandatava rohepöörde bilansist, millest ka Eesti Rooma Klubis korduvalt räägitudon. Ettekande resümee oli, et isegi Šveits ei suuda poliitiliselt kavandatut reaalelus kinni maksta, teistest Euroopa riikidest rääkimata. Auditooriumi küsimused näitasid, et kuulajatele oli teadasaadu ebameeldiv üllatus.

Šveitsi rahvusliku temaatikaga õhtusöök. Pildil enamus Eesti esindusest

Siiski rääkisid enamik esinejaid rohepöördega seotud probleemidest eelkõige tehniliselt, mitte ideoloogilis-poliitiliselt nagu meie vastavatel konverentsidel kombeks. Tase oli kõrge, kõnelejad olid doktorikraadiga või kõrgel positsioonil Šveitsi riiklikus süsteemis ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Kuulata sai mitme riigi Teaduste Akadeemiate liikmeid.

Eelkõige puudutab valdkonda kliimamuutustest tingitud loodusnähtuste (suuremad sajuhulgad, enam torme, pikemad kuumaperioodid jms.) arvestamist materjaliomaduste arenduses ning ehitustehnoloogiate kaasajastamises. Võime ju Eestiski tajuda, et vaatamata ajalooliselt tormisele regioonile külastavad meiegi piirkonda üha sagedamini lausa trombid ning haruldased pole kuni 50 m/s ulatuvad tuuleiilid. Kiirest vajadusest kütuse- ja energiatarneahelate ümberkorraldamise vaates puudutati palju hoonete energiabilansi küsimusi. Soojapidav kodu- või tootmishoone, bürood ja kaubanduspinnad pole enam moodne sõnakõlks, vaid globaalselt tajutav ja reaalne finantsilise ellujäämise küsimus.

Kolmanda päeva vabakava vedelplastiga

Kongressi viimasel päeval toimus IFD üldkoosolek, kus igal riigil on üks hääl sõltumata riigi või liikmemaksu suurusest. Presidendiks valiti tagasi neljandat põlve Šotimaa kiltkivikatuste ehitusfirma juht ja Sotimaa ühe tuntuma golfiklubi president Graeme Millar, juhatuse täisliikmeks kinnitati partnerliikmete (materjalitootjad ja teadusasutused) Veluxi Saksamaa müügidirektor Henrik Mosegaard-Johansen. Uuteks IFD liikmeteks võeti vastu Lõuna-Tirooli (saksakeelne Itaalia) katusemeistrite ühendus ja Austria alumiiniumsindlite ning -profiilide tootja PREFA. Järgmine IFD kongress toimub järgmise aasta novembris Põhja-Itaalias, MM 2024.aasta sügisel Austrias, Innsbruckis. Kinnitati IFD tehniliste ja alamkomiteede koosseisud,kuhu Eestist valiti turvalisuse komiteesse Enno Rahuoja (ESSVE), turunduskomiteesse Toni Tomson (OÜ Sindelkatus), lamekatuse komiteesse ja kutsehariduse komiteesse Marko Ponder ning kaldkatuse komiteesse ning IFD AWARD žüriisse Peeter Kärp (ÖKO Katused ja Fassaadid).

Kongressil oli korraldatud ka mitmekesine seltsielu, linnaekskursiooni käigus korraldati tavapäraselt erialane ekskursioon sinna, kuhu turistid tavaliselt ei pääse – seekord St.Galluse katedraali Katuse alla. Katus siinkohal suure algustähega pole kirjaviga.

Esimese võistluspäeva lõpetuseks toimus rahvuslik õhtu tirooli muusika ja Šveitsi rahvuslike söökide-jookidega Hagenwili lossis. Pidulik gaalaõhtu MM-i võitjate väljakuulutamisega toimus viimase võistluspäeval lõbusõidulaeval Bodensee pinnal. Nii kongressi, võitluste kui õhtuste ürituste käigus oli võimalus suhelda katuseala inimestega üle maailma, sõlmida tulevikuks olulisi kontakte ning saada infot pikemaajaliste kogemuste ja ehituskultuuriga riikide ehitus- ja kutseharidussüsteemide kohta.

Pidulik gala õhtusöök viimasel võistluspäeval

Kokkuvõtlikult tuleb nentida, et erialased kontaktid on osalistele olulised nii Liidus kui leivateenimiseks igapäevatöös ja annavad kindlustunnet valitud kursil jätkamiseks. Palju on hädavajalikku ning parimat praktikat, mida üle võtta ning seda, mis meie turu väiksuse ja madala elatustaseme tõttu ei ole veel jõukohane. Vaja on leida nutikamaid (mitte nutti ärakaotavaid!) lahendusi , mis sobivaid meie väikesele peamiselt turutõrgetest koosnevale ehitusturule. Kõige olulisem on kõigi osapoolte koostöö mitte sõnades, vaid sisuliselt. Seisukohtade mõjusus ei tohiks sõltuda rahakoti paksusest ning ametikohast, vaid reaalsetest teadmistest ning oskustest.

St.Gallenis käisid ja nähtust jagasid muljeid Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu juhatuse liikmed:

Erki Loigom (Toode AS)

Peeter Kärp (Katuse Asjatundja OÜ)

Marko Ponder (Eesti lamekatuseehitajate koolitaja ning MM lamekatuse zhürii liige)

Pidulik gala ja võitjate väljakuulutamine laevas