Autor: Ia Mihkels (Õhtuleht)
Osavate käte ja mõningase tehnilise taibuga poisse, kes veel pole leidnud endale seda päris meelepärast valdkonda, mida õppima hakata ja milles meistriks kasvada, oodatakse pikisilmi katuseplekksepaks õppima. Erki Loigom Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidust ütleb, et nüüd saab seda eriala Eestis õppida kolmes ametikoolis, ja selgitab, kuidas ja miks on see võimalikuks saanud.
Kuuldavasti pole eriala avamine olnud kutsehariduse korraldajate algatus?
„Seda küll, see on Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu tõsise töö tulemus – ise surusime. Sellele eelnes aastatepikkune pinna sondeerimine ja lõputud läbirääkimised nii Innove ja haridusministeeriumi kui ka Eesti Ehitusettevõtjate Liiduga. Lõpuks jõudsime punkti, kus asi hakkas vedu võtma. Enne, kui esimesed õppurid said hakata katuseehituse iseärasustesse süvenema, tuli luua rahvuslikud katuseehitusstandardid (EVS sari 920), katuseplekksepa ja lamekatusekatja kutsestandardid, panna kokku õppekavad ja kutseeksamite kord – terve hulk igasuguseid ametlikke pabereid.“
Mis selle töö juures kõige rohkem vaeva nõudis?
„Kõigi eeldusena vajalike dokumentide koostamise kõrval oli suurim murekoht teha riigile selgeks, et katuseehitajat tuleks hakata pidama millekski enamaks kui lihtlabaseks tavotijüriks. Kui ülevalpool sai see suhtumine murtud, läks edasi juba libedamalt, aga ikkagi võttis kogu asjaajamine ühtekokku aega umbes seitse aastat.“
Kus ja kes katusemeistreid siiani koolitas?
„Eestis ei ole kunagi, ka mitte esimese vabariigi ajal koolitatud kutseharidussüsteemis katuseehitajaid või -katjaid. Üldjuhul on katustega seonduvaid oskusi edasi pärandatud, isalt pojale, meistrilt sellile. Sel kombel on tekkinud väga pädevad meistrid, kelle praktilisest tööst pärinevad teadmised ja kogemused on hindamatud. See ringkond ei ole Eestis ju suur ja praegune koostöö koolidega on olnud puhtalt töö paari inimese isiklike kontaktide baasil: just nii on leitud näiteks õpetajad. Kuidagi ei saa kogu selle asjaajamise juures jätta mainimata Katuseliidu esimese ja eelmise presidendi Peeter Kärbi isiklikku rolli selles maailmaparandamistöös.“
Kas üldehitust õppinud ehitusmehe oskustest katusetöödeks ei piisa?
„Katuseehitus on siiski üsna spetsiifiline valdkond ja tähtis ongi murda see arusaam, et katust võib panna igaüks. Eriti suureks on vajadus asjatundlike katusemeistrite järele muutunud viimase kahe kümnendiga, mil ehitustehnoloogiates on toimunud murdelisi arenguid, põhjuseks nii ehitusmaterjalide omaduste paranemine kui ka inimeste harjumuste muutumine.“
Mismoodi inimese harjumuste muutumine katuseehitaja tööd muudab?
„Katuseehituses on heaks näiteks pööningute kasutuselevõtt eluruumidena, mis oluliselt muudab näiteks hoones toimuvaid ehitusfüüsikalisi protsesse. Väljaehitatud pööninguga hoone ja selle välispiirded vajavad näiteks oluliselt teistsuguseid ventilatsioonilahendusi kui külma pööningu ja liivapõrandaga maja sada aastat tagasi. Samasuguseid erinevusi leiab katuseehituse seisukohalt teisigi. See kõik tähendab, et tuleb olla kursis mitmete aspektidega, mis nüüdisaegses katuseehituses – ja ehituses üldisemalt – rolli mängivad: materjalide tundmine, hoone ehitusfüüsika lahtimõtestamine, normide ja nõuetega kursisolek.“
Kas see tähendab, et koolipingist tulijate kõrval tasuks ametikooli minna neilgi, kes praegu katuseid panevad?
„Miks mitte? Tahtmata solvata juba aastaid katuseid paigaldanud töömehi – alati on kasulik olla kursis uusimate lahenduste ja nõuetega. Kutseharidus on selleks üks võimalus. Kuigi üks kolleeg palub mul iga kord, kui seoses õppimisega kasutan sõna „elukestev“, panna lauanurgale viis eurot, siis seekord ma maksaksin selle summa meeleldi – katuseehitajaks hakata ei ole tõepoolest mitte kunagi liiga hilja ja päris kindlasti pole selles midagi kummalist, kui pika kogemusega töömees võtab ette värskendava koolitee. Näiteks tsükliõppes – kaks korda kuus neljapäevast laupäevani – on see igaühel hea tahtmise juures korraldatav.“
Mis on kogu selle koolitussüsteemi käimalükkamise juures Katuseliidu põhieesmärk?
„Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit on oma asutamisest alates võtnud pikaajaliseks eesmärgiks luua Eestis toimiv ja aktsepteeritav katuseehitaja kutse süsteem.
Peamiselt entusiastidest ja kogemustega katuseehitajatest koosnev liit on loonud rahvuslikud normid peamistele katusekattematerjalidele ja nende paigaldamisele (standard metall-, kivi-, eterniit- ja lamekatuste paigaldamiseks), aidanud kaasa õppekavade koostamisel katuseplekksepa ja lamekatusekatja elukutse andmiseks Eesti kutseharidussüsteemis ning algatanud vastavate kutsestandardite loomise. Kõik need sammud on astutud selleks, et jõuda meie lõppeesmärgini: Eestis peavad katustel toimetama vaid kutsetunnistusega katuseehitajad. See annaks tellijale kindluse, et tema katus on kõigiti korralik, ning tagaks tegijaile väärilise teenistuse.“
Kellele võiks katuseehitaja eriala ennekõike sobida?
„Katuseehitajaks sobib inimene, kes on keskmisest nutikam ja mõnevõrra loominguline, kellele on baasteadmised ehitamisest, kes jagab hästi näiteks ehitusfüüsikat ja tunneb materjale. Kasuks tuleb kannatlikkus, hea kõrgusetalumine ja ruumiline mõtlemine. Haridustase, kusjuures, ei ole olulisim: väga palju väga häid katusemeistreid on tavamõttes hariduseta., näiteks on keskkool omal ajal pooleli jäänud. See on poolenisti kunstnikutöö, eriti katuseplekksepa oma.“
Kus katusemeistriks õppida?
Katuseplekksepaks: Tallinnas Lasnamäe mehhaanikakoolis (www. tlmk.ee)
Haapsalu kutsehariduskeskuses (www.hkhk.edu.ee)
Lamekatusekatjaks: Tallinna Ehituskoolis (www.ehituskool.ee)
Kommentaar:
Riho Reispass: „Õpetajaroll võetakse sel erialal missioonitundest.“
„Lamekatusekatjaks saab õppida Tallinna Ehituskoolis, seal võetakse tänavu sellele erialale vastu teist korda. Kõik senised õppurid on Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit – ehk Katuseliit – leidnud oma liikmeskonna hulgast: ikka on ettevõtetes töömehi, kes on esimese pakkumise või väikese veenmise peale valmis kasutama võimalust ennast arendada ja nüüdisaegseid oskusi omandada. Aga need on kõik inimesed, kes juba nagunii töötavad selles valdkonnas. Tore oleks, kui õppima tuldaks ka nii-öelda väljastpoolt süsteemi, et katusemeistreid juurde tuleks.
Ehituskoolil oli mõte teha koostööd Töötukassaga, aga takistuseks sai mingi bürokraatlik punkt: et kes töötutest juba nii kapitaalsele õppele suundub, jääb oma staatusest ja siis ka abirahadest ilma. Aga kooliskäimise eest ei saaks ta ju samal ajal mingit raha – absurdne olukord!
Õpe lamekatusekatja erialal jaguneb kolmeks: teoreetiline õpe koolis, praktiline õpe koolis ja praktika töökohas – see viimane on kolmest osast kõige mahukam. Koolis on katusekatjatele nüüd olemas ka oma õppeklass.
Kõik õpetajad, välja arvatud koolipoolne koordinaator ja õppekava koostaja Ferdinand-Aivar Tõnisson, on sel erialal Katuseliidu vahendusel ametisse leitud – tõelised oma ala asjatundjad, kes on õpetajarolli võtnud kanda oma põhitöö kõrvalt. Muidugi saavad nad selle eest ka tasu, aga päris kindlasti ei kompenseeri see kõike. Tean seda oma kogemusest: minu peal on üldine sissejuhatav osa ja otsi kokku viiv korraldustöö – ja see kasvas mul ühel hetkel ikka täiesti üle pea. Tean ka, et varasema õpetajakogemuseta inimesel kulub esialgu tundide ettevalmistamiseks väga palju aega, firma saamata jäänud tulust ei maksa rääkidagi. Kõike seda arvesse võttes on ilmselge, et õpetajatööd tehakse sel erialal ennekõike ikka missioonitundest.
Pärast koolitunnistuse saamist on lõpetajail võimalus teha ka kutseeksam. Kutsestandardid ja kutseeksamite tegemise täpse korra töötas välja SA Kutsekoda juurde moodustatud töörühm, kuhu minagi kuulusin. Selles ühiskondlikel alustel tehtud töös osales aktiivselt ka Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) oma tegevjuhi Indrek Petersoni isikus. EEEL omab praegu õigust kutseeksameid korraldada ja kutseid omistada, aga suund on võetud sinna, et ka ehituserialasid õpetavad koolid saaksid kutseandja õigused.“
