Järjekordsed IFD noorte katusemeistrite maailmameistrivõistlused on läbi saanud. Võistlused toimuvad iga kahe aasta tagant erinevates riikides – seekordne MM leidis aset Austrias, Innsbruckis.
Katusemeistrite MM-l saab tõmmata mitmeid paralleele spordivõistluste tiitlivõistlustega – parimad oskused, närvipinge, valatud higi ja pisarad. Ei saa alahinnata ka strateegiat ja võistluseks ajastatud tippvormi.
Võisteldakse neljal erialal: kaldkatus (enamasti kivikatused), metallkatus (valtsplekk, erinevad metallist plaadid jms.), tuulduv fassaad (erinevad kivist, tsementkiudkplaadist ja metallist lahendused) ja lamekatus (bituumen- ja plastrullmaterjal ning vedelplast). Vanusepiirang võistlejatele on 28 eluaasta, juhendajal vanusepiirangut pole.
Eesti osaleb IFD noorte katusemeistrite MM-il alates 2012. aastast ehk juba üle kümne aasta. Selle jooksul on võidetud hõbe- ja pronksmedaleid, kulda kohustuslikes kavades seni mitte, aga esimesel võistlusaastal tuli meile võit lamekatuse vabakavas ehk nii öelda „IFD Presidendi auhind“. Vabakava kohtunikud ei hinda, tegemist on ilu ja fantaasialennu peale panustamine, mida kohtunikuna kohustuslike võistlusülesannetega võrdväärsena võrrelda ei saa. Kahjuks viimastel aastatel pole meie noored meistrid medaleid pälvinud ja võistlejates tekitab see küsimusi – tegime ju hästi, miks medalikohta ei saanud? Siinkohal soovingi natuke katusemeistrite MM-i telgitagustesse valgust heita ja anda väikese ülevaate nii võistlejatele kui ka teistele huvilistele.
Kohtunikud valtspleki tööd hindamas
Meie katusemaastiku oluline kitsaskoht – väga kasin materjalide valik ja tundmine
Esmalt tuleb rääkida elevandist ruumis ehk võistlustel kasutatavatest materjalidest. Enamik materjale kõigil aladel on väga kvaliteetsed ja kallid, mis tähendab seda, et Eestis selliste materjalidega kokkupuude praktiliselt puudub. Meil tuleb endale tunnistada, et igapäevaselt katustel kasutatavad materjalid on madalamast või paremal juhul keskmisest klassist. Kõige edukamad on eestlased olnud metallkatuste kategoorias, kust saadud nii hõbe- kui pronksmedalid. Kuigi võistlustel kasutatud materjalid (nt.titaantsink, roostevaba teras, alumiinium) olid meie meeskondade jaoks omajagu tundmatud, on metallkatuste töövõtted globaalselt sarnased. Hästi tundsime end kasutades vaske, mis on tuttavam materjal meiegi katuseehituses. Plekkseppade tollast ja loodetavasti tulevast edu kinnitab fakt, et alles hiljuti sai Tallinna Toomkiriku katusetöö maailma parima metallkatuse auhinna – sedagi katust katab täielikult käsitööna paigaldatud vasest valtsplekk.
Eestlastel on kokkupuude ja kogemus kvaliteetmaterjalidega vähene või puudub üldse. Harjutada saab võistlusel kasutatavate materjalidega enne võistlust, kus osadel aladel saadavad tootjatehased võistlusmaterjale harjutamiseks või tuleb kohalikul erialaliidul leida võimalused kallite kivi- või plekkmaterjalide iseseisvaks hankimiseks.
Igapäevase kogemuse puudumine loob koheselt võistlustel meie jaoks raskema olukorra. Kuigi samatüübiliste materjalide paigaldusvõtted on sarnased, on siiski palju erinevusi, millega Eestis tihti kursis ei olda.
Ameeriklased arvestavad tollides
Oleme tublid iseõppijad, kuid maailmaareenil sellest ei piisa
Teiseks peame rääkima oskustest. Eestlastena oleme nö. “rahvasportlased”, aga võistlustel on meie vastas “olümpiasportlaste” tase. Miks see nii on, peame ju paljud ennastki headeks või lausa väga headeks katuseehitajateks? Põhjus lihtne – enamik meie katuseehitajatest ei ole näinud maailmataset ega pole aimugi, mis tegelikult maailmas katuseehituses toimub või milline on tegelik oskuste kvaliteeditase. Meile hästi teadaolev Eesti ja Soome katusemaailm, kus paljud käivad oskusi omandamas, ei küündi tippriikide kvaliteedi ja innovatsiooni lähedalegi ning seda tuleb tunnistada kui fakti.
Põhjus on üsna loogiline – Eestis pole noortele riiklikku erialast õpet, mis annaks baasteadmised ja oskused, täiendõppega samalaadsed kitsaskohad. Enamik meie katuseehitajaid on õppinud objektidel töö käigus ning seejuures veendunud, et objektil kuuldu-nähtu ei vaja erialast lisaõpet. Reaalsus on kahjuks see, et noortele õpetatakse juhendaja enese teadmatusest juba esimesest tööpäevast valesid töövõtteid. „Nii on ju kogu aeg tehtud“ ei päde argumendina kvaliteetse ja kestva lõpptulemuse saavutamiseks. Ei taha siinkohal teha ülekohut headele katuseehitajatele, aga igal katuseehituse erialal võib selliseid inimesed üles lugeda maksimaalselt kahe käe sõrmedel.
Kohtunikud hiinlaste tööd kontrollimas
Kohtunike tasemes ei pea kahtlema, erapooletuse tagab põhjalik hindamissüsteem
Kolmandaks heidetakse mõnikord ette kohtunike ebaõiglast hinnangut tehtud tööle. Kohtunikuna kinnitan siinkohal kõigile, et iga kohtunik on täiesti aus ja võistlustööle õiglase hinnangu andnud. Maailmas on igal ülalmainitud erialal kaks põhikohtunikku ja kolmas kohtunik tuleb võistlust korraldavast riigist. Näiteks minu erialal (lamekatused) oleme põhikohtunikeks koos erialaselt väga tunnustatud šveitslasega. Tuleb siiski tunnistada, et aastate jooksul on kolmanda, kohaliku riigi määratud kohtuniku tase olnud kõikuv, siis põhikohtunikuks päris “mees metsast” ei saa.
Neljandaks räägime punktisüsteemist. Iga ülesande eest saab kohtunik võistkonnale anda maksimaalselt 100 punkti. Punkte on suhteliselt palju ja hinnatakse kõike, paraku ka seda, mida ehitusel tihti millekski ei peeta – töövõtteid, töö teostamise etappe, iga nurka ja lõiget. Eesti ehitaja on harjunud, et töö peab saama valmis ja olema veekindel, seejuures enamvähem ka välja nägema. Võistlustel sellest paraku ei piisa – iga viimne kui töö teostamise etapp peab olema läbi viidud nii perfektselt kui võimalik ja säilitada tuleb ka piisav töökiirus, et ülesandega valmis jõuda. Lamekatuse valdkonna kohtunikuna näen siin väga selget vahet tippmeeskondade ja teiste vahel. Kahjuks kuulub “teiste” hulka ka Eesti. Me lihtsalt ei tee (veel) tööd piisavalt kvaliteetselt, et osutuda potentsiaalseks võitjamaterjaliks.
Austerlased mures tulemuse pärast
Punktisüsteemil on lisaks ka nö “turvatase” – kui ühe kohtuniku antud punktid ja kohtade jaotus erinevad teiste omadest, tõuseb see kohe esile ja enne lõplikku otsust arutatakse vajadusel erinevuse tekkimine läbi – kas see on põhjendatud või mitte. See välistab nt. oma riigile paremate punktide panemise vms tegevuse, kuigi seda minu teada juhtunud ei ole.
NB! See, mida MM-l osalevad Eesti noored võistlusteks ettevalmistumisel õpivad või teiste riikide tööde ja töövõtete vaatamisest omandavad, ületab kaugelt Eesti tavalise parima töömehe taseme. Sellest hoolimata ei ole me veel kulda võitnud ja õppimist jagub kuhjaga.
Kutseõppe stabiilne toetus, kvaliteet ja kättesaadavus on tuleviku edu võti
Eesti ehituskoolides on katuseerialade täiendõpe töökohapõhise õppe vormis olemas, koostöös koolide ja riigiga on valmimas ka uus pikk õppekava, mis võimaldab noorel inimesel eriala hoopis põhjalikumalt omandada kui see seni on võimalik olnud. Loodan, et noorte huvi oskustöö vastu ei kao, head meistrid on igal alal kõrgelt hinnatud ja tasustatud.
Kui lääneriikides on säilinud katuseehituse traditsioon ja sealsed ettevõtted on mõnikord sadu aastaid vanad ning käsitöölise oskus au sees, siis Eestis kahjuks traditsioon nõukogude võimu tulekuga katkes. Meie uued ettevõtted on suhteliselt noored, kogemusi on paratamatult vähe ja ainus võimalus omandada uusi teadmisi ja kogemusi on pikkade katuseehituse traditsioonidega lääneriikide juures. Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit sellist koostööd teiste riikidega arendab ja teadmisi ning oskusi läbi oma spetsialistide edasi jagab. Rääkides spetsialistidest ja oma eriala süvitsi tundvatest õppejõududest, siis ega ka sellel rindel Eestis lihtne pole. Erialased õpped püsivad üksikute inimeste toel, asendust neile kuskilt võtta pole. Kindlasti peame katuseehituse eriala arendamist ja õpetamist jätkama, koolitama nii uusi õppejõude kui ka õppijaid.
Hiinlased suhtlevad tõlgi abil
Kokkuvõtteks soovin öelda, et meie noorte katuseehitajate võimalus teistega rinda pistma minna on tegelikult Eesti katuseehituse jaoks väga oluline. Kahjuks ei paku Eesti riik selleks tuge ja kogu vajalik ressurss tuleb Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu ja heade sponsorite eelarvetest ning abist.
Eesti katuseehitus on aasta-aastalt muutunud kvaliteetsemaks. See, kus olime kümme aastat tagasi, pole võrreldav sellega, kus oleme täna. Siiski ei saa me jääda seisma, sest maailm läheb edasi – tulevad aina moodsamad materjalid ja efektiivsemad töövõtted. Peame olema arenguga kaasas ja andma ka noortele võimaluse näha erialast arengut, sest just need noored viivad tulevikus Eesti katuseehitust jätkuvalt tõusvas joones edasi.
Marko Ponder
IFD noorte maailmameistrivõistluste kohtunik alates 2018
Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu juhatuse esimees
Kohtunikud Austriast, Saksamaalt, Šveitsist ja Eestist MM-i pidulikul galaõhtul
