Kui mujale sisse ei saa, mine ehitajaks! Üsna tavaline soovitus elukutse valikul, mille murdmine on ehitusturul tegutsevatele ettevõtjatele olnud kaua suur väljakutse. Olukord on küll kehv, aga samas lootusetu, ütleksid musta huumorisoonega asjaosalised. Eestis on kutsehariduse kehv olukord ja vähene populaarsus laialdaselt teada, ülikooli diplomite ja kraadidega inimesi ilmselgelt liiga palju ja ühiskonna väärtushinnangud ise kätega midagi teha oskavate inimeste suhtes endiselt nõukogude perioodist väga vildakad.

Omakorda probleemi sees sipleb ka katuseehitussektor, kuna levinud arvamus lubab katusetöid teha mistahes muude oskustega töömeestel, kuid siin on toimumas lähimas tulevikus loodetavasti positiivseid arenguid ja muutusi. Eestis ei ole kunagi, ka mitte esimese vabariigi perioodil, koolitatud kutseharidussüsteemis katuseehitajaid ja –katjaid. Katustega seonduvat on õpetatud alati isalt pojale, meistrilt sellile. Seeläbi on tekkinud ilma igasuguse irooniata väga pädevad meistrid, kelle praktilisest elust pärinevad teadmised ja kogemused on hindamatud. Siiski on viimase kahe kümnendiga toimunud murdelisi arenguid ehitustehnoloogiate arengus, mille on esile kutsunud ehitusmaterjalide omaduste paranemine, aga suur roll on ka inimeste harjumuste muutumises. Katuseehituses on kujundlikuks näiteks pööningute kasutuselevõtt eluruumidena, mis muudab näiteks toimuvaid ehitusfüüsikalisi protsesse oluliselt – selline hoone ja tema välispiirded vajavad tunduvalt teistsuguseid ventilatsioonilahendusi kui sada aastat tagasi külma  pööningu ja liivapõranda korral. Sarnaseid võrdlusi leiab katuseehituse seisukohalt teisigi. Siinkohal tulebki mängu vajadus olla kursis mitmete aspektidega, mis kaasaegses katuseehituses (ja ehituses üldisemalt ka) rolli mängivad – materjalide tundmine, hoone ehitusfüüsika lahtimõtestamine, normide ja nõuetega kursisolek. Tahtmata solvata aastakümneid katuseid paigaldanud meistreid, on alati kasulik olla uusimate lahenduste ja nõuetega kursis ja kutseharidus on selleks üks võimalus. Kuigi üks kolleeg palub mul igal korral 5 eurot panna laua nurgale, kui kasutan sõna „elukestev“, siis seekord ma maksan selle summa meeleldi – katuseehitajaks ei ole kunagi hilja hakata, samuti ei ole patt, kui pika kogemusega töömees  võtab ette värskendava koolitee. Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit (edaspidi: Katuseliit) on oma asutamisest alates võtnud pikaajaliseks eesmärgiks luua Eestis toimiv ja aktsepteeritav katuseehitaja kutse süsteem, mis tagaks turul toimetajatele õigustatud teenistuse, kuid mis peamine, annaks tellijale ja lõpptarbijale kindluse, et tema katus on ehitatud kestma pikaajaliselt.  Peamiselt entusiastidest ja kogemustega katuseehitajatest koosnev Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit on viimase paari-kolme aasta jooksul loonud rahvuslikud normid peamistele katusekattematerjalidele ja nende paigaldamisele (EVS 920 sari, milles on leida standard metall-, kivi-, eterniit- ja lamekatuste paigaldamiseks), aidanud kaasa õppekavade koostamisel katuseplekkseppade ja lamekatusekatja elukutse andmiseks Eesti kutseharidussüsteemis ning olnud algatajaks ehitusplekksepa ja lamekatusekatja kutsestandardi loomisel. Need järjestikused ja loogilised sammud on kõik olnud vajalikud saavutamaks meie lõppeesmärki – Eestis peavad toimetama katustel kutsetunnistusega katuseehitajad. Katuseliidu liikmetele üritame luua soodustingimustel eksamiandmise võimaluse.

Hetkeseisuga annavad vastavalt eelpooltoodud dokumentidele Eestis katuseehitajatele sobivat kutseharidust Lasnamäe Mehaanikakool ja Haapsalu Kutsehariduskeskus (mõlemad koolitavad juba teist aastat katustele fokuseeritud plekkseppi) ja Tallinna Ehituskool (toimub õpe lamekatusekatjatele). Leitud on riiklik tugi tehnilise baasi loomiseks,  pädevad õpetajad ja külalislektorid, sponsorid katavad regulaarselt kulumaterjalide vajadused. Katuseliidu, SA Innove, Kutsekoja ja Eesti Ehitusettevõtjate Liidu koostöös on valmimas kutseeksamite andmise kord ja metoodika, mis positiivse stsenaariumi korral lubavad esimesed koolide lõpetajad juba 2016.aasta kevadel andma kutseeksameid. Konkreetne süsteem on hetkel loomisel ja veidi vara on rääkida, millise kutsetaseme meistrid eksamitelt väljuvad, kuid on selge, et kutsetunnistusega katuseehitajal peaks tekkima kiire konkurentsieelis turul toimetamisel. Katuseliit on võtnud südameasjaks kutseõppe propageerimise, et sektorisse tekiks kriitiline hulk kutsetunnistusega tegijaid, mis sunniks ka teisi pingutama ning kokkuvõttes võidavad kõik perspektiivitundega meistrid ning Eesti tellijad ja majaomanikud. Tunneme kadedust pottseppade ja korstnapühkijate edu üle, kes on suutnud kaasata enda toimetamistesse ka välise kontrollorgani Päästeameti näol, mis on loetud aastatega korrastanud turu ja teadmine kutsetunnistusega korstnapühkija vajadusest on levinud massidesse. Katuseliit on sellekohaseid mõttetalguid pidanud nii kindlustusseltside kui näiteks Tööinspektsiooniga, et leida meiegi valdkonda väline sunnimeetod kutseoskustega meistrite eelistamiseks. Eesti paduliberaalses majandussüsteemis on see siiski ilmselt natuke liigne optimism ja piirab ettevõtlusvabadust.

Lisaks eelpool mainitud mitmele standardile on Katuseliit algatanud viilkatusekatja kutsestandardi loomise. Kui hetkel on kaetud kitsamad erialad nagu katuseplekksepp ja lamekatusekatja, siis enamik meie hoonefondist on kaetud lisaks valtsplekile ka teiste katetega viilkatustega (profiilplekk, kivikatus, eterniit, bituumen, puit jne.), siis on loomulik, et ka selle katuseliigi ehitajad saavad ühel heal päeval paberitega meistriteks. Materjalide ja paigaldusalastest rahvuslikest standarditest on lähitulevikus kavas alustada aluskatuste ja katuse turvatarvikute ehitamise ja paigaldamise standardiga ning ventileeritavate fassaadide standardiga. Seejärel peaks enamik Eesti katuse- ja fassaaditurul toimetavad meistrid ja kasutatavad materjalid ning katuseliigid olema kaetud normdokumentidega mahus, mis lubab tellijal ja majaomanikul olla kindel katuseehitaja kompetentsuses.
Katuseliidul on plaanis veel 2015. aasta jooksul läbi viia kaks koolitust, mis aitaksid ettevõtjatel olla kursis ja korrektselt vormistada objektil tööohutusega seotud dokumentatsiooni ja tutvustame pädevusnõudeid, mis seonduvad katuseehitusettevõtte juhtimisega tulevikus. Koolituste osas teeme koostööd Tööinspektsiooni ja Ehitusettevõtjate Liiduga. Koolitused on mõeldud küll esmalt Katuseliidu liikmetele, kuid ootame sümboolse tasu eest kuulama kõiki huvitatud asjaosalisi. Koolitusplaanide tulevik on Katuseliidul aga märksa laiem – loomisel on oma punktisüsteem ja koolitusi hakatakse viima läbi mitmel korral aastas.

Katuseliidu ees seisab meeletu tööpõld. Eesti ehitusturg, ka katuseehitus, on arenenud 25 aastat väga liberaalses majandusruumis ja seeläbi on lõputu tegevusvabadus hakanud kohati karmilt kätte maksma. Kuigi meil puudub veel oma „Maxima juhtum“, on katuseehitusalast ebapädevust ja lohakust siiski palju. Selle teemaga haakub üks valdkond, mis katuseehitajatele on aastaid hämmingut tekitanud ja mida nüüd soovime avalikkusega jagada. See on projektide vastavus tegelikkusele ja ehitamine vastavalt projektile. Eesti rahvuslikud katuseehitusreeglid on üsna värske dokumentide kogum, mis arusaadavalt ei ole muutunud veel nii populaarseks, et viiteid nendele hankedokumentides võiks kohata pidevalt. Enamasti vaatavad meile vastu projektis nõuded kasutada Soome ehitusnorme. See on muutunud omamoodi tapeediks, sest Soome normid näiteks kitsamalt plekk-katuste ehituses on väga karmid ja ilmselt nende järgi ehitatud katuseid Eestis praktiliselt pole. Tekib küsimus, miks projekteerijad nõuavad RYL-i nõudeid, miks tegelikult ehitatakse ikka nii nagu „tavaks“ ja miks omaniku järelevalve ei nõua projektide vastavust reaalsele elule või vastupidi, ei nõua ehitamist projektikohaselt? Miks puudub järelevalvel vastutus? Eelarvestajad on tihtipeale sunnitud hangetel osalemiseks esitama pakkumisi, mis kuidagi ei vasta esitatud nõuetele ja kui aus olla, ei peakski. Eesti enda katuseehitusreeglid on meie nõudmistele paremini vastavad ja soovitame kasutada neid. Toon lihtsa võrdluse plekk-katuse valdkonnast. Soome RYL nõuded ei tunnista katuseplekina õhemat, kui nimipaksusega 0,60mm terasplekki. Seega peaks kõik sellise nõudega projektid ka nii Eestis ehitatud olema? Julgen väita, et 99% meie teraskatuseid ei ole sellele nõudele vastavad. Antud näites toodud kõrvalekalle aga ei ole kuidagi eluohtlik või ebaturvaline, Eesti norm (ja ka enamus muu arenenud maailm) tunnistab ka 0,50mm nimipaksusega toorainet. Selliseid näiteid, kus RYL nõue ja lõpptulemus ei lange kokku, on katuseehituses võimalik tuua lõputult. Samasse valdkond kuulub ehitusdokumentatsiooni kogumine ja käsitlemine. Eestis ehitatakse enne ja pärast korjatakse sertifikaate ja dokumente, nende sisukust hinnatakse pigem paberipaki kaalu järgi. Loogiline oleks enne igasuguse hanke- ja ehitustegevuse alustamist kulutada koosolekuaega tellija, ehitaja ja järelevalve vahel, et esitada kõik sertifikaadid, spetsifikatsioonid ja vastavusdeklaratsioonid, sõlmlahendused. See tagab ehitusprotsessi parema sujuvuse ning üllatuste ja ootamatute lisatööde vajaduse vähenemise. Väga sagedasti kohtame olukorda, kus alles tööde järgselt selgub, et kasutatud toodetel puuduvad toimivusdeklaratsioonid ja tunnistused ning lõputu vaidluste (loe: arvete tasumise venitamise) virr-varr läheb pöörlema. Siinkohal on samuti palju abi pidevast harimistööst nii tellijate kui töötegijate hulgas, et olukord aastatega paranema hakkaks. Palju aitaks ka riigihanke seaduse printsiipide muutmine, mis hakkaks eelistama kvaliteeti odavale hinnale.

Autor: Erki Loigom
Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liidu juhatuse liige

Kommenteeri